thumb image

Murtud uusaastalubadustest, ausalt!

Kas tead, et statistiliselt murrab üle 95% inimesi oma uusaastalubadusi juba jaanuari esimestel nädalatel. Ka mina kuulun nende inimeste hulka.

Vanaaastaõhtul võtsin aja maha ning sulgesin ennast mugavalt köögilaua äärde, et teha kokkuvõte möödunust. Kirjutasin ülesse eelmise aasta kõrghetked, võidud ja kaotused, analüüsisin iseennast nii adekvaatselt, kui võimalik. Ning loomulikult tekkis ka hasart seada ritta eesmärke, mida uuel aastal uue hooga täitma asuda. Lisaks tuli mulle üks suurepärane idee, millest peagi lähemalt räägin.

Soov

Enesearengu nimekirja asetasin tungiva tahtmise magusatarbimist vähendada (õigupoolest täiesti välistada – kui midagi teha siis ikka täiega, eksole!). Kaalulangetamine – geniaalselt unikaalne eesmärk, kas pole. Sportimisele rohkem rõhku panna jne, lisaks teadlikult vee tarbimise suurendamine, tuua ellu tervislik rutiin, s.h. saavutada balanss unerütmi osas, lugeda rohkem, mõelda ja teha rohkem, sotsialiseerida rohkem, käia väljas, s.h külastada rohkem erinevaid restorane (eelnevalt laud läbi DinnerBookingu broneerides – loomulikult – loed hetkel ju ikkagi turundusartiklit, seega peab pisut kommertsi ka artiklisse mahtuma 😊).

Kokkuvõtvalt oli eesmärgiks uus elu – muutunud mina 2.0, või isegi 3.0, tegelikult vanust arvestades juba tublisti üle veerandsaja.0.

Ja siis tuli see suurepärane idee

Tekkis mõte, panin pastaka käest. Üritasin ideed läbi mõelda. Ennast õigustades tundus see mulle üdini arukas, suisa õilis, palju arusaadavam, kui tegelikkuses. Läbimõtlematu, jah. Aga mis seal ikka – mõeldud, tehtud – käisin poes ja ostsin suure hunniku erinevaid maiustusi.

Peaegu tosin pakki šokolaadi-,vahvlipulkasid õhulise kreemiga, kõrvale mõned magusaineid täis nätsukommid. Küsid, et kuidas see siis äsja püstitatud eesmärkidega kokku läheb? Ega ei lähegi.

Või siiski – viimse õhtusöömaajana nautisin esimest taldrikutäit täie mõnuga, teise ja veel pisut pealegi söömisel muutus kogemus aga järjest enam jutumärkides “nautimiseks”. Ausaltöeldes see mu toimingu mõte oligi – ülesöömise kaudu magus endale vastikuks mõelda, meistriklassi kuuluv mõtteerksus, kas pole?

viimne õhtusöömaaeg 2019

Ja see toimis. Vähemalt ühe päeva. Uue aasta esimesel õhtul olin päris uhke. Ei mingit šokolaadiisu. “Ja toimiski, olen uue elu jalamil, mind ei pane enam isegi sunniviisiliselt magusat sööma,” mõtlesin nii ja lugesin päeva korda läinuks. Kui päevad vaid vennad oleksid…

Aga vaevalt 1.5 päeva hiljem tabas mind juba esimene tagasilangus. Käisin poes ja kostitasin ennast maitsva ja magusaga. Tõsi küll, tarbisin poole vähem, kui vanaaastaõhtul, kuid endal oli ikkagi üpris piinlik. Ka päev pärast seda ei suutnud ma magusata olla. Eks see ülesöömine jättis paratamatult jälje ja magusa-monstrum minu sees nõudis üha juurde.

Reaalsus

Jah, saan ise täiesti aru, et maailma järjest enam hirmutav globaalne rasvumine on tõsine probleem. Mugavuse vilju nautides on tasa ja targu ka minu õlule tublid mitu, kui mitte isegi pea 10, kilo üleliigset toiduvaru talletunud. Pidev enesedialoog päevase rütmi korda seadmiseks ei too aga siiski garanteeritud tulemust. Ikka ja jälle leian ennast mõne toreda ürituse või õhtuse tegevuse tõttu päevarütmi rikkumast. Vett tahaks küll rohkem juua aga õigel ajal ei ole ikkagi veepudelit käepärast.

Peaagu kõik lubadused meelel ja keelel, kuid tulemusi hinnates – 0. Rumal on see kes vabandust ei leia. Jah, nii on.

Lahendus

Igatahes, juba teisel uue aasta päeval magusat sisse kugistades jätsin teadlikult kõrvale kriitika. Olukord oli just selline nagu ta oli. Ja positiivse poole pealt, kui võrdlesin uuel aastal söödud magusakoguseid, siis olid need ju päeva lõikes tublisti üle poole väiksemad, kui minu mitmeprotsjoniline vanaaastaõhtu pearoog ning üha väikesmaks on need portsud on ka muutunud. Täitsa ilma sunnita. Kuidas nii?

Jätsin kõrvale kriitika. Teadlikult. Tervitasin enda iha magusa järele, seda sama, mis ka mind praegu valdab. Õnneks on mul artiklit kirjutades mõned mandariinid käeulatuses – nendest hetkel täitsa piisab. Vähemalt praeguseks.

Ja kui tuleb suur soov poest šokolaaditahvel kaasa haarata või restoranis rammus kook või kaks õhtut lõpetama tellida. Eks siis tuleb jooksvalt mõelda ja oma reaktsioone teadlikult juhtida. Isule järele andmine ei pea alati halb olema, vahel tuleb alluda ka enda sisemisele magusa-monstrumile, mitte piitsa, vaid präänikuga.

Teadlik valik

Ma tõesti tunnen, et teadlikkus ja ilma kritiseerimata olukorra hindamine tuleb kasuks. Keha teab täpselt, mida sel või teisel hetkel vaja on. Vahepeal ei saa me lihtsalt sellest ise aru.

Ülesöömisel tegin vea, mida tol hetkel tähele ei pannud. Ning nagu kõigega, tuli mul maksta selle eest suurenenud magusaisu hinda. Seda aga mitte hukka mõistes, vaid aksepteerides, tähele pannes ja lahti mõtestades mõistsin, et liigne agarus on ogarus ning oluline on, et eesmärgini jõudmine oleks samuti eesmärgiväärne ja rahuldust pakkuv.

Seega hea lugeja, olen läbikukkunud, kuid jällegi kordavalt targem kui varem. Kui sinu uusaastalubadused ikka veel vett peavad, kuulub sulle minu austus. Kui mitte, siis ära lase järjekordsel aastal mööda tuisata ning sea endale valehäbita eesmärk ennast rohkem kuulata ja imestad loodetavasti ka ise, kuivõrd tark sinu sisemine ‘mina’ olla võib.


Maitseelamusteni mõõdukalt!

Veel restorani uudiseid...